Eestit kirjeldatakse sageli kui üht digitaalselt arenenumat ühiskonda maailmas. Alates e-valitsemisest kuni digitaalse hariduseni on tehnoloogia sügavalt igapäevaellu juurdunud. Noorte jaoks tähendab sellises keskkonnas üleskasvamine seda, et digitaalsed ruumid ei ole reaalsuse lisand, vaid selle tegelik osa.
Noorsootöötajate ja koolitajate jaoks loob see nii võimaluse kui ka vastutuse.
Kui digitaalsed keskkonnad on kohad, kus noored õpivad, suhtlevad ja osalevad, siis pole küsimus enam selles, kas noorsootöö peaks olema digitaalne, vaid selles, kui kaasavad need digitaalsed ruumid tegelikult on.
Digitaalne ühiskond ei tähenda automaatselt kaasavat ühiskonda
Esmapilgul võib Eesti tugev digitaristu viidata sellele, et ligipääsetavuse ja kaasatusega on juba hästi tegeletud. Teenused on veebis. Platvormid on tõhusad. Digitaalseid oskusi edendatakse laialdaselt. Kuid ligipääsetavus ei seisne ainult juurdepääsus.
See puudutab kasutatavust, osalemist ja kogemust.
Isegi väga digitaliseeritud kontekstides püsivad erinevused:
- kõik noored ei navigeeri digitaalsetes tööriistades ühtemoodi
- mitte kõik platvormid pole võrdselt ligipääsetavad
- mitte kogu sisu ei ole loodud mitmekesiseid kasutajaid silmas pidades
Teisisõnu, digitaalne ühiskond võib endiselt sisaldada nähtamatuid tõrjutuse vorme.
Üleminek ligipääsult kogemusele
Digitaalse transformatsiooni esimene etapp keskendus teenuste veebis kättesaadavaks tegemisele.
Järgmine etapp, mis on vaieldamatult keerukam, seisneb selles, et tagada nende teenuste sisukus ja kasutusmugavus kõigile.
Noorsootöö puhul tähendab see liikumist sellistelt küsimustelt nagu: - Kas see tegevus toimub veebis?
sügavamate mõtiskluste juurde: - Kes saab selles tegevuses tegelikult osaleda?
- Kellel võib olla raskusi ja miks?
- Millised eeldused on meie kasutatavatesse tööriistadesse sisse ehitatud?
See muutus nõuab lisaks tehnilisele teadlikkusele ka pedagoogilist mõtlemist.
Noorsootöötajad digitaalsete kogemuste kujundajatena
Eesti kontekstis on noorsootöötajad üha enam digitaalsete kogemuste kujundajad, mitte ainult tegevuste läbiviijad. See roll hõlmab järgmist: - sobivate tööriistade ja platvormide valimine
- sisu ligipääsetavas struktureerimises
- suhtluse loomine, mis ulatub passiivsest osalemisest kaugemale
- osalejate mitmekesiste vajaduste ettenägemine
Ja mis oluline, see hõlmab arusaamist, et digitaalsed keskkonnad ei ole neutraalsed.
Nad kujundavad: - kes räägib ja kes vaikib
- kes osaleb ja kes ei osale
- kes tunneb end kaasatuna ja kes kõrvalejäetuna
Innovatsioon ja kaasatus: mitte alati sama asi
Eesti tugevus peitub innovatsioonis. Uusi tööriistu, platvorme ja digitaalseid lahendusi arendatakse ja rakendatakse pidevalt. Kuid innovatsioon ei taga automaatselt kaasatust.
Väga uuenduslik platvorm võib ikkagi olla: - mõne kasutaja jaoks keeruline navigeerida
- oma keerukuses tohutu
- ei ühildu abitehnoloogiatega
- piiratud kasutajaperspektiiviga loodud
See loob olulise pinge:
Kuidas tasakaalustada innovatsiooni ligipääsetavusega?
Vastus ei pruugi peituda ühe valimises teise asemel, vaid selles, et kaasatusest saaks innovatsiooni põhiosa, mitte järelmõte.
Kaasloome roll
Üks paljulubavamaid lähenemisviise selles kontekstis on kaasloome. Noortele mõeldud digitaalse noorsootöö asemel kujundame seda koos nendega. See on eriti oluline puuetega või mitmekesiste vajadustega noortega töötamisel.
Nad saavad: - tooge esile takistusi, mida teised ei pruugi märgata
- soovitada praktilisi parandusi
- tuua uusi vaatenurki kasutatavusele ja kaasatusele
Digitaalses ühiskonnas nagu Eesti, kus osalus on juba praegu tugev väärtus, võib ühislooming saada võimsaks vahendiks kaasatuse parandamiseks.
Kas soovite seda teemat lähemalt uurida ja praktilisi oskusi õppida? Avastage tasuta SEOywd veebikursus, mis on loodud noorsootöötajate ja koolitajate toetamiseks kaasavate ja ligipääsetavate digitaalsete kogemuste loomisel.
