Mida seadus ütleb ja mida veel muuta tuleks

Igal noorel on õigus teabele juurde pääseda, avalikus elus osaleda, haridust omandada ja veebiteenuseid kasutada. Puuetega noorte jaoks ei ole need õigused alati reaalsus. Ligipääsmatud veebisaidid, eksklusiivsed digitaalsed platvormid ja halvasti disainitud veebiteenused loovad takistusi, mis õõnestavad õiguskaitset ja igapäevast kaasatust. Õigusmaastiku mõistmine – ja selle puudujääkide tunnistamine – on oluline kõigile noortevaldkonnas töötavatele inimestele.

Õiguslik raamistik

Kõige olulisem rahvusvaheline dokument puuetega inimeste õiguste kohta on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (CRPD), mille Euroopa Liit ratifitseeris 2011. aastal. CRPD artikkel 9 nõuab riikidelt puuetega inimestele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele juurdepääsu tagamist teistega võrdsetel alustel. Artikkel 21 käsitleb konkreetselt sõnavabadust ja teabele juurdepääsu, nõudes ligipääsetavaid vorminguid ja tehnoloogiaid.

Euroopa tasandil keelab Euroopa Liidu põhiõiguste harta diskrimineerimise puude alusel ja tunnustab puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus. Euroopa puuetega inimeste strateegia aastateks 2021–2030 sätestab raamistiku puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamiseks kogu ELi poliitikas, kusjuures digitaalne kaasatus on määratletud prioriteetseks valdkonnaks.

Veebi ligipääsetavuse direktiiv (2016) ja Euroopa ligipääsetavuse akt (2019, kehtib alates 2025. aastast) teisendavad need laiaulatuslikud kohustused avaliku ja erasektori digiteenuste konkreetseteks ja jõustatavateks nõueteks.

Mida see praktikas tähendab

Teoreetiliselt on puuetega noortel õigus pääseda ligi avaliku sektori veebisaitidele, digitaalsetele valitsuse teenustele, haridusplatvormidele ja üha suurenevale hulgale äriteenustele ligipääsetavas vormingus. Praktikas neid õigusi sageli ei täideta. Uuringud näitavad järjekindlalt, et enamik veebisaite – sealhulgas paljud avalikus ja mittetulundussektoris – ei vasta põhilistele ligipääsetavuse standarditele. Nägemis-, kuulmis-, kognitiivsete ja motoorsete puuetega noored puutuvad pidevalt kokku takistustega, mis takistavad neil juurdepääsu sisule ja teenustele, mida nende puueteta eakaaslased iseenesestmõistetavaks peavad.

Kus seadus jääb puudu

Õigusraamistikud on sama tugevad kui nende jõustamismehhanismid. Veebi ligipääsetavuse direktiivi järelevalve ja jõustamine on ELi liikmesriikides olnud ebajärjekindel. Paljud ligipääsetavuse avaldused on mittetäielikud, ebatäpsed või lihtsalt ei avaldata. Kaebuste esitamise mehhanisme on sageli raske leida ja need reageerivad aeglaselt. Puuetega kasutajatel, kes puutuvad kokku takistustega, puudub sageli praktiline võimalus õiguskaitset otsida.

Lisaks jõustamisele on seaduse ulatusel piirid. Paljud platvormid ja tööriistad, mida noored enim kasutavad – sotsiaalmeedia rakendused, mänguplatvormid, sõnumsideteenused – jäävad praegusest kohustuslikust ligipääsetavuse raamistikust välja. Kuigi Euroopa ligipääsetavuse akt toob mõned neist kohaldamisalasse, on endiselt olulisi lünki.

Noorteorganisatsioonide roll

Noorteorganisatsioonidel on kahetine vastutus. Teenusepakkujatena peavad nad tagama, et nende digitaalne kohalolek – veebisaidid, veebikursused, digitaalsed tööriistad – on ligipääsetav ja vastab kehtivatele standarditele. Eestkostjatena on neil roll puuetega noorte hääle võimendamisel, ligipääsetavuse takistuste dokumenteerimisel ning olemasolevate õiguste tugevama rakendamise ja jõustamise edendamisel.

Puuetega noored peaksid aktiivselt osalema nende kasutatavate digiteenuste ja -platvormide kujundamises. Nende kaasamine disaini, testimisse ja otsuste tegemisse ei ole lihtsalt hea tava – see on õigustel põhinev kohustus. Mitte miski nende kohta ilma nendeta ei ole pelgalt loosung. Digitaalõiguste kontekstis on see disainipõhimõte.

Puuetega noorte digitaalsed õigused on reaalsed, juriidiliselt põhjendatud ja veel kaugel täielikust realiseerimisest. Selle lõhe kaotamine nõuab organisatsioonide, poliitikakujundajate ja noorte endi pidevaid pingutusi.